Lugesin Eesti Päevalehtst Liina Järviste artiklit "Perekond või leibkond", milles autor arutleb perekonna tähenduse muutumise üle Eestis. Nimelt väär­tus­ta­tak­se Eestis pe­re­kon­da vä­ga kõrgelt: värske uuringu tulemusena selgus, ei ühek­sa ini­mest kümnest peab suu­rimaks rõõmuks elus aega, mil saab olla oma perega. Mõned amet­li­ku abie­lu pool­da­jad väidavad, et kõik re­gist­ree­ri­ma­ta koos ela­vad ini­me­sed moodustavad leib­kon­na, mit­te pe­re­kon­n. Ent vae­valt tä­his­tab pe­re­kond Ees­ti ini­mes­te jaoks vaid amet­li­kult abie­lus ole­vaid ini­me­si. Sa­mal sei­su­ko­hal on ka sot­sio­loo­gid, kes üha enam läh­tu­vad aru­saa­mast, et pe­re­kon­na moo­dus­ta­vad ini­me­sed, kes en­nast sel­leks pea­vad – ol­gu sel­leks siis he­te­ro- või ho­mo­sek­suaal­ne paar las­te­ga või il­ma, üks täis­kas­va­nu koos las­te­ga või mi­da­gi muud. Pe­re­vor­mid on maail­mas ja ka Ees­tis muu­tu­nud ja muu­tu­mas. Ees­ti ühis­kon­nas va­lit­se­vad hoia­kud tun­nus­ta­vad nii abie­lu kui ka va­ba koo­se­lu. Abie­lu väär­tus­ta­tak­se kõrgelt ja lei­tak­se, et see toe­tab tra­dit­sioo­ni­de püsi­mist ja on pa­rim viis tõen­da­da part­ne­ri­le oma pühen­du­must ning et abie­lus on tur­va­li­sem lap­si saa­da ja kas­va­ta­da kui va­bas kooselus. Sa­mal ajal pee­tak­se va­baa­bie­lu part­ne­ri­te tun­ne­te ja hoo­li­vu­se poo­lest sar­na­seks abie­lu­ga. Ühis­kon­nas va­lit­se­vad hoia­kud pee­gel­da­vad tõsias­ja, et va­ba koo­se­lu pu­hul esi­ta­tak­se part­ne­ri­le sa­maväär­seid oo­tu­si kui abie­lus ja eel­da­tak­se, et va­ba koo­se­lu kor­ral on part­ne­ri­tel tei­ne­tei­se ees sa­ma­su­gu­sed mo­raal­sed ja ma­te­riaal­sed õigu­sed ja ko­hus­tu­sed na­gu abie­lus­ki.