Lugesin Mare Ainsaare artiklit "Eesti naistele ei jagu mehi", mis räägib hiljuti rahvastikuministeeriumis valminud uuest ülevaatest eesti rahva olevikust ja tulevikust. Sellel ja tulevatel aastatel naudime laulva revolutsiooni järelmõju: tööealiste inimeste arvukusega pole suuri probleeme, kooli-ja lasteaiaraha vajavaid lapsi on suhteliselt vähe ja ka eakate osatähtsus ühiskonnas pole tegelikult tõsine probleem. Demograafiliselt heal ajal, nagu praegu, peaks sellepärast eriti pingutama, et valmistuda tulevikuks. Lähiaastatel on Eesti suurimaks probleemiks aga inimeste tervis. Eesti naised peavad oma tervist läbi elu üha kehvemaks. See aga kujuneb tõsiseks piduriks, lausa takistuseks laste saamisel. Kiita ei ole ka Eesti meeste tervlislik olukord. Meeste keskmine eluiga on vaid 67-aastat. Probleemiks on ka see, et mehed kipuvad sageli elust lahkuma juba 30-50-aastaselt ja mitte otseselt haiguse tõttu, vaid oma rumalusest või riskiarmastusest. Seetõttu ei jätku juba kõigile 30-aastastele naistele omavanuseid või vanemaid mehi, sest naisi on alates sellest vanusest meestest rohkem.
Ainsaar arvab, et hairdus on kõigis tänapäeva arenenud ühiskondades väga tugev eluea ennustaja. Parema haridusega inimesed elavad teadupäerast pikemat elu kui väiksema haridustasemega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment