Lugesin Eesti Päevalehes ilmunud Juku-Kalle Raidi arvamusartiklit "Küll katk haavad parandab", mille peateemaks oli Eesti majanduskriis. Nagu selgus vastsest uuringust, suhtuvad eestlased võrreldes oma lõunanaabrite lätlaste ja leedulastega majanduskriisi positiivsemalt, oodates sellele peatset lahendust ning eluolu paranemist. Raid arvab, et majanduskriisis tuleb näha peale negatiivse ka positiivset. Näiteks on sellel puhastav ja distsiplineeriv mõju. "Kui ma­jan­du­sel lä­heb lii­ga häs­ti, jää­vad ini­me­sed hai­geks, muu­tu­vad lo­ha­kaks ja ükskõik­seks. Turg on paa­ni­kas, sest ini­mes­tel on ra­ha ja vajadus se­da ku­hu­gi kohe ja kiiresti pai­gu­ta­da." Selle tulemusena toodetakse ja ka ostetakse suurel hulgal kõiksugu ebakvaliteetset ning mittevajalikku. Kõik vaid selleks, et raha niisama seisma ei jääks. Raha ning sellest tulenevalt klientuuri nappuse tõttu hakatakse ka sulgema vähemtulusaid või ebakvaliteetsemaid ettevõtteid, mida võib taas lugeda majanduskriisi puhastavaks positiivseks pooleks. Inimesed valivad hoolikalt, kuhu oma raha investeerivad ning selle tagajärjel praagitakse haltuurategijad valikust välja. Raid arvab oma artiklis veel, et poliitika ainult võimendab kriisi, andmata inimestele juhtnööre ega abi kriisiga toimetulekuks. "Na­gu ütles ku­na­gi Ot­to Bis­marck: „Po­lii­ti­kas on pal­ju ker­gem öel­da se­da, mil­lest on tar­vis hoi­du­da, kui se­da, mi­da peaks te­ge­ma.”"