Teadmised, hirm ja loovus

Mehis Heinsaar arutleb oma 17. oktoobril kultuuriajakirjas Sirp avaldatud artiklis "Teadmised, hirm ja loovus" nn Loova Vaimu teemadel. Loovaks Vaimuks nimetab autor midagi väga naturaalset, õrna, ürgset ja spontaanset, mis on igale loomeinimesele (kunstnikud, kirjanikud, heliloojad) sama oluline instrument nagu kirurgile skalpell või piloodile lennuk. Autor on oma rousseau'like vaadetega seisukohal, et laialdased teadmised ning suur infohulk nõrgendavad inimeste algupärast loovust. Teadmisi ei pea Ta iseenesest halvaks, kasvatades ja arendades inimese vaimu, kuid seda teatud piirini, mis tänapäevases infoühiskonnas on juba ammu ületatud. Loovas Vaimus peavad aga teadmised olema tasakaalus teadmatusega, õige tee eksiskeluga ning hirm julgusega. Tänapäeval rõhutakse aga inimese perfektsusele ning vigadele ega eksimustele ei jäeta ruumi. Kõik peab põhinema teadmistel, õigetel ja otstarekohastel suundadel enesearenduses ning julgusel. "Meie kaasajal on tehtud kõik selleks, et pühkida maamuna pealt minema need väikesed „vana-aja deemonid”: hirm, teadmatus, üksindus." Hirmu vastu võitleb inimene mõistuse ja teadmistega, teadmatust saab aga ravida tohutu infohulgaga internetis. Globaliseeruvas maailmas lämmatatakse ka üksinudus. Autor on kirjutanud: "Tehnilise progressi valguses tundub inimese eksistentsiaalne üksindus justkui midagi põlastus-või naeruväärset, midagi klounilikku – seda peetakse anakronismiks. Invaliidsuseks. Selline tendents on mõnevõrra kummaline, sest Loova Vaimu juurte juurde kuuluvad ju risoomidena tegelikult kõik need nn anakronistlikud deemonid: surmahirm, üksindus, äng, teadmatus, teatav annus liiderlikkust ja rumalust. See on ühtaegu samavõrd seaduspärane kui paradoksaalne, nagu kogu loodus meie ümber ja meie sees. Ja loodus valitseb inimest, mitte inimene loodust."
"Sophoklese „Kuningas Oidipus”, kreeka mütoloogilised lood Orpheuse laskumisest allilma, Ikarose tungist Päikese poole ja Minotaurose labürindist, Homerose „Odüsseia”, Püha Graali legend, Shakespeare’i „Hamlet”, Goethe „Faust”, Dante „Jumalik komöödia”, Bernt Notke „Surmatants”, Bulgakovi „Meister ja Margarita” – hirmu ja õuduse element on olemas kõigis neis müütides, piltides ja inimeste vaimu kinnistunud lugudes, kus saab kangelane kavaluse ja tarkuse abil neist hirmudest jagu või halvemal juhul jääb nende kütke. Kõik need mütoloogilised lood on tegelikult psühholoogilised fenomenid: röntgenipildid eri ajastute Loovate Vaimude hingerännaku­test."